Kardo on 17. aastane Tallinna Saksa Gümnaasiumi 10. klassi õpilane, kes 2004. aastal esindas Eestit Ateena paraolümpiamängudel. Tulemus oli suurepärane, 8. koht.Ta on päikseline ja tahtekindel noormees, kes teeb palju ja jõuab palju.

Miks Kardo just paraolümpial osales?

Kardo peres on tegelikult kaks puudelist: Kardo ja tema vend Vahur. Sünnist saati on Kardo olnud liikumispuudega- see tähendab, et Kardo üks jalg on teisest lühem ja nõrgem. Korduvad operatsioonid ja venitusprotseduurid, et jalg oleks otse ning, et põlv paremini liiguks on küll Kardo liikumisvõimet parandanud, kuid päris terveks siiski mitte teinud. Sellest hoolimata on Kardo suurepärane sportlane, kes küll ise spordist rääkides tagasihoidlikuks jääb, kuid sellest, et tervet peret veepisik on nakatanud, on ta valmis õhinal rääkima. Nimelt, samal päeval, kui Kardoga kohtume, sooritab tema isa laevajuhtimise eksamit, kaasasündinud downi sündroomiga vend Vahur aga armastab sarnaselt Kardole ujumistrennis käia.

Kuidas Kardo ujumise juurde jõudis?

“Spordiarmastus on mul ikka olnud. Korralikult hakkasin sellega tegelema aga 12. aastaselt. Olen lapsest saati armastanud ujumist. Vanaema juures Toris, Oore külas jõe ääres elades sai ikka suvel kogu aeg üle jõe ujutud. Trenni kutsus mind aga Õnne Pollisinski, kes oli ka minu venna, Vahuri, treener”.

Mis seal siis ikka, arvas Kardo, käis korra, käis kaks ja jäigi käima. Ujumine hakkas niivõrd meeldima, et kuus korda nädalas ujumistrennis käia ei ole enam tema jaoks kohustus vaid pigem nauding. Kardo nõudlikkusest enese vastu kõneleb asjaolu, et ta on püstitanud eesmärgi jõuda iga võistlusega uue isikliku rekordini. Alles siis on ta enese sõnul rahul.

Tundub, et tegevusetuse all Kardo ei kannata. Küsimuse peale, kas peale treeningute õppimiseks ja vaba aja tegevusteks ka aega jääb, vastab Kardo naeratades: “Muidugi! Kes teeb, see jõuab. Näiteks pidin ma eelmine aasta üheskoos 9. klassi lõpetamisega valmistuma paraolümpiamängudeks ning tegema ära ka mootorratta load. Kõike jõudsin ja pärast oli hea tunne, et pingutamine oli väärt ning et ma olin millegi suurega hakkama saanud”.

Hoolimata oma puudest ja tänu erinevatele ujumisvõistlustele on Kardo reisinud palju. Eriti soojad mälestused on aga Argentiinast, kus Kardo sai palju häid sõpru, kellega suheldakse tänaseni. “Sõbrad on mulle väga olulised, me võtame koos palju ette. Näiteks käime Eesti saari avastamas, sõidame kanuudega, mängime võrkpalli, vahel pakime asjad ja sõidame metsa telkima ning muidugi suved mere ääres on asendamatud.

Kes Kardost peale keskkooli saab, seda ta veel ei tea. Küll aga teab, et spordiga tahaks edasi tegeleda ning sõnab rahulikult: “Küll jõuab veel otsustada, mis saab. Kõigepealt tuleb keskkool ära lõpetada”.Noortele, kes veel ei ole leidnud endale sobivat harrastust soovitab Kardo aga proovida mitmeid erinevaid alasid. Ega muidu ju ei teagi, mis kõige rohkem meeldib. Kas nii positiivsele ja aktiivsele noormehele teeb ka midagi muret?

“Tegelikult teeb mulle muret see, et ma siiski ei saa kõike teha, mis teised. Teised saavad joosta rohkem, neil on rohkem vabadust, kui minul oma haige jala pärast, mis takistab minu liikumisvabadust. Kuid ma ei mõtle selle peale üldse. Hüppan aga oma mootorratta selga ja sõidan neile järele! Ma ei mõtle selle peale, et olen veidi teistmoodi, sest mulle teevad rõõmu minu pere, sport ja sõbrad. Mul on ju kõik!”